Lähme, teeme paar sammu
Ütlen teile roomlasena ja ma ei unusta seda kunagi: kui ma räägin teile Itaaliast, räägin ma teile omaenda Itaaliast. Ja üks kõige minulikumaid, kõige meielikumaid asju on selline, mis eestlase silmis näeb väga välja nagu aja raiskamine: jalutuskäik.
See, kes vaatab meid väljastpoolt, mõtleb seda sageli — itaallastel pole kunagi kiiret, nad peatuvad, ajavad juttu, kõnnivad ilma põhjuseta. See on tõsi. Ja naljakas on see, et me ei kaitse end isegi: just nii see ongi ja meile meeldib niimoodi.
Sest jalutuskäik ei ole meil kohalejõudmine. See ei vii kuhugi. See on täieliku lõõgastuse hetk — määratlemata aeg, ilma kindla alguse ja lõputa, mida kasutatakse ainult kahe asja jaoks: kõndida ja rääkida inimesega, kes on su kõrval. See on täielik lahtiütlemine päris maailmast. Pooleks tunniks, tunniks ei ole olemas uudiseid, tähtaegu, hindu: on ainult sinu sammud ja teie sõnad.
Ja pange tähele: teekonda ei ole. See on ehk kõige üllatavam osa. Keegi ei ütle „jalutame sinnamaani ja tuleme siis tagasi“. Hakatakse kõndima ja minnakse sinna, kuhu hetk viib — tänav, mis tundub ilusam, väljak, mis kutsub, nurk, mida tahaks uuesti näha. Sihtkohta ei ole ja just seepärast ei saa seda teed valesti valida.
Tähtis on ka koht, sest jalutuskäik on tehtud selleks, et nautida raami, milles seda teed. Roomas on meil klassikalised jalutuskäigud vanalinnas ja ma kinnitan teile, et sõbraga rääkida keset seda ilu on hoopis teine asi: sa kõnnid selles, mida ma nimetan avatud muuseumiks ja kivid sinu ümber saavad osaks vestlusest. Sa ei märka aega, sest oled millegi ilusa sees.
Põhjapanevalt on see üks teine viis luua kogukonda. Olen teile juba rääkinud, kuidas laua ääres viibimine on meie jaoks koosolemise viis: jalutuskäik on selle õue õde.
Jalutuskäiguks lepitakse kokku kohtumine, täpselt nagu kohviku või õhtusöögi jaoks. Mitte selleks, et midagi teha: selleks, et olla. „Näeme ja teeme paar sammu.“
Ja siin pean ütlema ühe asja, mis teile ehk võõrana kõlab. Teie, eestlased, kõnnite palju — aga sageli teete seda metsas, üksi, et olla vaikuses looduse keskel ja ma olen õppinud, kui ilus see on. Meie jalutuskäik on ühtaegu vastand ja kaksik: me teeme seda inimeste keskel, et olla seltsis ja täidame selle sõnadega. Teie kõnnite selleks, et kuulata vaikust; meie jalutame selleks, et mitte vaiki olla. Kaks erinevat viisi panna üks jalg teise ette — ja mõlemad, omal moel, aitavad hingata.
On veel üks asi, väike ja see on kõige ilusam, sest just keel ise reedab meid. Kui me tahame öelda „lähme jalutama“, ei ütle me seda peaaegu kunagi nii. Me ütleme: „lähme, teeme paar sammu“. Või: „lähme, teeme neli sammu“. Ja siin peitub nali: me ei ütle kunagi „teeme ühe sammu“, ega „kolm sammu“, ega „viis sammu“. Ainult paar või neli. Nagu võiks jalutuskäik olla lühike või pisut pikem, aga alati ja ainult paarisarv, ümar, mis tegelikult ei loe. Sest vahemaad lugema ei pea. „Paar sammu“ ei tähenda kahte sammu: see tähendab „oleme pisut koos, ilma eesmärgita ja vaatame, kuhu see meid viib“.
Siin on siis kingitus, mille ma teile täna saan anda. Järgmine kord kui itaallane ütleb teile „lähme, teeme paar sammu“, ärge vaadake kella ega küsige, kuhu. Need pole paar sammu ja see pole raisatud aeg. See on kutse lakata hetkeks kuhugi minemast — ja lihtsalt olla, koos.