Ei möödu päevagi, ilma et keegi küsiks minult midagi Itaalia kohta. Ja peaaegu alati on vastus sama: seda ei ole kuskil kirjas. See ei ole informatsioon — see on lugu, komme, legend, mida itaallane peab iseenesestmõistetavaks. Siia ma need kirja panen.
Meil öeldakse: „kuninganna on alati vajanud naabrinaist.“ Rooma töölismajades oli trepimade üks suur pere — laenatud sool, lahtised uksed, jõuluõhtune bingo. Lugu sellest, miks itaallane jätab ukse lahti.
Loe edasi
„Lähme, teeme paar sammu.“ Itaalia jalutuskäigul pole sihti ega marsruuti: see on kunst kaotada veidi aega koos. Ja miks me ütleme alati „paar“ või „neli“ sammu, aga mitte kunagi „üks“, „kolm“ ega „viis“?
Ka eestlasel on nimepäev — meie kutsume seda „onomastico“. Aga meie oleme sellele riputanud pühakud, vanavanemad ja terve kalendri. Ja üks ütlus, mida peate teadma: „pühak maksab“.
Kui eestlane ütleb „itaallased“, siis ma naeratan — sest kohe rikun ma ühe kindla teadmise. „Itaallast“ ei ole olemas: on sada väikest kodumaad, igaühel oma keel, oma iseloom, oma retsept.
Me teeme sarvi, koputame rauda, väldime musta kassi. Aga itaalia ebausk ei ole rumalus — see on viis hoida hirmu vaos, väike liigutus, et tunda end juhuse ees vähem üksi.
Meie jaoks ei ole laud kõhutäis — see on perekond, äri ja teineteise ootamine. Iga „nii ei tehta“ taga on põhjus, ja see põhjus ei ole toit, vaid aeg.
Kaks suudlust, üks kummalegi põsele, ja alustatakse alati paremalt. Ühe lihtsa „tere“ jaoks paneme liikuma pool keha — aga see ei ole armastuse žest. See on „tere“ žest.
Kaheksateist kolleegi, kaheksateist „tere“, ükshaaval. Itaalia tervitus ei räägi ilmast — see ütleb midagi hoopis lihtsamat: ma nägin sind, sa oled olemas.
Üks lugu korraga, rahulikult, siis kui on midagi öelda.
See leht kasutab küpsiseid, et mõõta, kuidas meie lood ja reklaamid inimesteni jõuavad (Meta). Ilma sinu nõusolekuta neid ei laadita. Loe lähemalt.