Pühak maksab
Ka teil Eestis on nimepäev. Meie kutsume seda „onomastico“, aga et sellest tõeliselt aru saada, tuleb kohe välja öelda üks sõna, mis peitub peaaegu iga itaalia tähtpäeva taga- pühak.
Tegelikkuses ei tähistata nimepäeval hoopiski mitte sind ega sinu nime vaid see tähistab pühakut, kes sinu nime kannab. Minu nimi on Maurizio, ja seepärast on minu päev 22. september — päev, mille kalender on määranud Püha Mauritiusele. Sel päeval soovivad sõbrad mulle õnne, vahel tehakse kingitusi, tädi helistab. Aga püha ise on, kui järele mõelda, pühaku oma: mina olen vaid külaline, kes kannab tema nime üheks päevaks.
Ja siin tuleb kõige hämmastavam asi. Mitte väga kaua aega tagasi oli Itaalias nimepäev tähtsam kui sünnipäev. See tundub veider täna, mil me tähistame sünnikuupäeva küünaldega. Aga sajandeid oli just nimi — mitte päev —, mis ütles, kes sa oled. Nimi sidus sind pühakuga, kaitsega, looga, mis oli sinu omast suurem. Sünnipäev ütleb, millal sa saabusid; nimepäev ütles, kes sa oled.
Nimi on meil alati olnud tõsine asi. Nii tõsine, et põlvkondade kaupa anti lastele vanavanemate nimed — peaaegu kindel reegel: esimene poeg sai isapoolse vanaisa nime. Tulemus: terved perekonnad, kus lapselaps kandis vanaisaga sama nime ja sama perekonnanime, ja vahel juba enne vanavanaisaga. Kujutage ette ühe väikese küla arhiivi: lehekülgede kaupa sedasama nime, mis põrkab põlvest põlve. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli nimesid sageli kaks või kolm — aga sinna on parem mitte süveneda, muidu me sealt enam välja ei saa.
Kõige selle taga nagu ka paljude meie teiste tavade taga, on üks ja seesama allikas: usutraditsioon. Võib rääkida peaaegu igast Itaalia asjast — lauast, pühadest, nimedest, ütlustest — ja varem või hiljem, üha rohkem süvenedes, jõutakse ikka alati selle algallikani. Küsimus pole selles, kui palju keegi täna usub või ei usu: asi on selles, et meie kalender, meie sõnad, meie žestid on kasvanud selle raami sees ja kannavad siiani selle kuju.
Tulen tagasi enda juurde, mis on peaaegu pilge. Püha Mauritiuse püha on 22. septembril. Minu sünnipäev on 23ndal. Üks päev vahet. Ja see tähendab ainult üht, igal aastal sedasama: üksainus kingitus. Sest Itaalias tehakse kingitusi traditsiooniliselt ka — vahel eelkõige — nimepäevaks. Kaks püha kokku kleebitud, üks pakk. Olen sellega rahu teinud, aga selleks kulus aastaid.
Ja jõuan lauseni, mille peate endaga kaasa võtma, sest see on läbini itaalialik ega vaja tõlget, ainult seletust: „pühak maksab“. Mida see tähendab? Lihtne: minu nimepäeval, kui me kõik koos välja läheme ja midagi juua võtame, maksan arve mina. Mitte teised, et mind tähistada —vaid mina, teiste eest. Just tähistatav teeb välja. Sest sinu pühak kinkis sulle sel päeval sinu olemasolu: ja siis tasud sellega oma heldusega sina ise.
Vaadake: teil on oma nimepäev juba olemas. See on kaunis lõim, mis seob teid veel ühe vana kombega. Meie oleme sellele lõimele riputanud pühakud, vanavanemad, köögikalendri, kuhu on igale päevale trükitud üks nimi — ja isegi maksmata arve. Kui te järgmine kord kohtate itaallast tema pühaku päeval, soovige talle õnne.
Ja kui ta pakub teile juua, ärge imestage: see pole tema heldus. See on pühak, kes maksab.